Ta on mees, kes on üle poole miljoni kilomeetri oma elust sõna otseses mõttes maha istunud.
Ja selle istumise eest on Talle isegi peale makstud. Muidugi, tõusudel ja finishites on Ta vahel ka sadulast püsti tõusnud, kuid enamjaolt on Tema karjäär kulgenud istuvat eluviisi harrastades.
Võiks isegi öelda, et tegemist on eesti spordimaastiku kõige professionaalsema istujaga, sest nii kaua pole meie lähimas aegruumis elukutselise jalgratturi leiba söönud keegi teine.
Tema istumine on olnud edukas kodus ja kaugemal. Ta on võitnud Tartu, Tallinna, Otepää, Mulgi, Kalevipoja ja Jõulumäe rattamaratonid.
Ka Tour de France’il on Ta kuulunud edukamate hulka. Neli korda on juhtunud, et Tal pärast etapi lõpetamist on veel jätkunud jaksu ronida ka pjedestaali kõige kõrgemale astmele. Koguni kuus etappi on Tal lubatud istuda tuuri liidrisärgis.
Tema porfessionaalne karjäär vältas 14 aastat, mille jooksul Ta on kaela saanud 124 võidumedalit. Mis omakorda viib meid lähemale tippspordi tõeliselt kurvale paradoksile: tõsise töö teevad ära alumised jäsemed, aga kuulsust ja sära naudib ülemine ots.
Saagu siis vähemalt tänasest alates teenitult tähelepanu ka Tema jalad, millega Ta endale kullad on kaela vändanud, ja mille jälg tänasest alates siinset alleed kaunistama hakkab.
Loomulikult on jutt Jaan Kirsipuust, kes siinsamas Tartus 1969. aastal sündis ja kohe jalgadega ringikujuliselt siputama hakkas.
Ja nagu kuulda on, ei lasta Tal neid jalgu veel tänagi seinale visata. Jaan Kirsipuu on endiselt maailmas hinnatud istuja ja praegugi ootab tema vastust üks Prantsusmaa rattaklubi.
Soovime ka omalt poolt Jaan Kirsipuule jätkuvalt õnne ja edukat istumist! Nael kummi!
|
